Minu elu Ukrainas, suvi 2015: ATO lapsed

ATO lapsed

Esmaspäeval 27. juulil lõppes ATO laste laager Hortitsal.
See teema oli nii valulik, et vajas ajas settimist ja distantseerumist, et olukorda sisuliselt kirjeldada. Lahkudes nutsid kõik- lapsed, kasvatajad, medõde, laagri korraldajad - Tanya ja Inna.
Ma ei liialda kui ütlen, et pole eales nii helli, vastuvõtlikke, abivalmeid, hoolivaid, lahkeid ja kallistavaid lapsi kohanud.
Lapsed pärinesid peredest, kes mingil põhjusel (kas rahalisel või kellegi haiguse tõttu või lihtsalt selle tõttu, et kuhu meil minna olekski) ei lahkunud rindetsoonist ja elavad pideva tulevahetuse all. Nad on kaotanud sõpru, lähedasi, tuttavaid, õpetajaid, näinud keldrist välja tulles oma koera tükkidena õuel vedelemas, kodumaja rusudes, koolimaja pommitamist. Kuid enam nad ei peitu "snarjadide" või "perestrelkade" eest. Nad on sellega harjunud. Harjunud.
Küsisin, mida teete, kui tulistamised algavad. "Kuidas mida", imestasid , "me teeme oma tavalisi toimetusi- tassime kaevust vett, kogume puid, käime leiva järel". On üksainus kaev, kus kõik oma vett toomas käivad. Need, kes vanaduse või haiguse tõttu ei jaksa, neile toovad nooremad ja tegusamad. Vesi on kulla hinnas. Pesemiseks seda ei saa. Joogiks vaid ja sedagi jao kaupa. Puid korjatakse selleks, et üheskoos kõigile õues lõkke peal süüa keeta. Nii jätkub puid kauemaks. Ka külmadeks aegadeks. Sel talvel külmus näiteks 18 inimest surnuks. Elektrit tihti ei ole, väga pikki perioode. Siis tuuakse küünlaid. Aga küünlaid saab ainult passi alusel. Kui dokumenti mingil põhjusel ei ole, küünalt ei saa. Paber maksab. Ja maksab palju.
Mingi turg siiski toimib. Mõned inimesed peavad lehma, mõni harib põldu "rahe all" ("rahe" on mingi automaatne seadeldis, mis pillub teravaid, tapvaid või vigastavaid kilde 200 m raadiuses). Leib on ainus, mida tuuakse piisavalt. See on kõik, milleks Ukraina valitsus, koos president Poroshenkaga võimelised on. Ja see on territoorium, mis on Ukraina kontrolli all! Rääkimata separatistide territooriumist, kus samuti elavad Ukraina kodanikud, kes oma valitsuselt tulutult abi ootavad.
Koolis need lapsed loomulikult ei käi, sest kool on rusudes ja muud moodi ju ei ole võimalik õppimist korraldada, vähemalt Ukraina valitsus ei ole selleks võimeline. Ehk saaks Eesti Pagulasabi toel õppimise korraldada. Ukrainas on üsna suur waldorfkoolide kogukond, sealt võib saada õpetajad vabatahtlikena õpetama. Ruumid kooli jaoks tuleks leida piisavalt lähedal kodule ja piisavalt turvalises kohas ning õpetamine toimuks tsüklite kaupa, sest ei vanemad, ei lapsed taha teineteisest kaua lahus olla. Koosolemine on ainus, mis neile peredele turvatunnet pakub.
Need lapsed on niivõrd vastuvõtlikud kõigele, mis neile pakutakse. Just teistmoodi mõtlemine on see, mida Ukraina vajab.
On ütlemata hea, et saime (Kairi, Nastja, mina ja Kristina) laagrisse Eestit ja Euroopat panustada. Kui toimus esimese õhtu kasvatajate koosolek, kus laagri juht kandis ette завдепolikus stiilis sõjaväelasliku päevakava, mille oli valmis mõelnud ja mis polnud üldsegi läbiarutamiseks, vaid vastuvaidlematuks täideviimiseks, oli mul tahtmine laagrist jalga lasta ( see oli tõsine flashback minu oma traumaatilisest pioneerilaagri kogemusest. Ka sealt lasin ma muuseas jalga). Võtsin endale aega, et aru saada- ma pole enam 9 aastane abitu tüdrukutirts, vaid juba üsna suur tüdruk ja aasta pole mitte 72, vaid 2015 ja mul pole põhjust jalga lasta .
Selle uue perspektiivi valguses esitasin konkreetsed vastuargumendid, mille kohaselt pole õige jätkata üleaktiviseeritud laste edasist aktiviseerimist ning lastel peab jääma õigus oma valikutele ja oma privaatsusele, et meie funktsioon siin on luua parimad tingimused, et LAPSED end hästi tunda saaksid. Igasugune dushi all käimise piiramine on inimõiguste piiramine ja seda eiriti lastele, kes aasta otsa vett tilkhaaval on saanud. Kella seitsmene äratus võimlemiseks suvel. "Tule taevas appi!"(Lennart Meri).
Ühesõnaga, avang sai tehtud.Edasine läks juba ladusamalt. Mitte kohe ja mitte korraga, aga siiski. Kairi ajas tõsise eestlase passiivse agressiivsusega oma joont. Vaatamata keelule lapsi liigselt hellitada, istus tema juba esimesel avaõhtul pingil, pikad käed välja sirutatud, kummagi käe all 3 last nagu kanaema oma tibudega. "Kas ma oleks pidanud nad ära ajama kui nad ise tulid?", küsis Kairi süütult. Vaikse tunni ajal kui kõik PEAVAD magama, küsis Kairi laagrijuhi käest luba, kas ta võiks suuremate laste toas nende lastega, kes magada ei taha, hästi vaikselt suhelda. Ja saigi loa. Karistus eesti moodi nägi välja nii, et Kairi võttis ekskursioonil ülemeelikuks läinud lastel käest kinni ja lihtsalt kõnniti sõbralikult mõnda aega koos. Nastja aga õõnestas lugupeetud kasvataja autoriteeti sellega, et võttis lapse selga ja jooksis võidu teise lapsega, kellel omakorda laps seljas oli. Ebanormaalne. Ja kui lapsed tantsisid, tantsis Nastja nendega koos. Ja väga hästi tantsis. Ainult et... Noh kasvatajal ju ei sobi lastega ühe pulga peal olla. Mingi väärikus võiks siiski säilida.
Nii me tasakesi, kuid jonnakalt õõnestasime sovjetlikku distsipliini.
Ma ei oska öelda, mis täpselt muutuse põhjustas, kas see, et "meie meetodid" andsid silmnähtavalt efektiivsemaid tulemusi (tahaks uskuda) või asjaolu, et meie olime laagri rahastajad ( Ukraina kogemustest lähtudes tuleks seda varianti rohkem uskuda). Ja lõpuks see polegi oluline, mis täpselt. Tähtis on see, et lõpptulemus oli fantastiline- oli korda, oli organiseeritust, parajal määral. Oli isetegutsemist ja vabadust. Oli tülisid ja hellusehooge. Kõike oli. Ja tundus, et ukrainlastest kasvatajad nautisid isegi teistmoodi olemist. Igal juhul kogesid nad, et mingit katastroofi ei juhtu kui natuke teistmoodi mõelda, teisiti käituda. Laagrijuht Denis ei olnud lõpus päris kindlasti see, kes alguses. Ja ega me keegi vist.
Väga haruldane ja imeline kogemus.