Rindetsooni laste laager Hortitsas

Rindetsooni laste laager Hortitsal

16.07 algas Eesti Pagulasabi rahastamisel ja kohalike Eesti Pagulasabi töötajate Tanya Lykova ja Inna Shulženko korraldamisel rindetsoonist välja toodud laste laager Hortitsas. See on looduskaitsealune saar keset Dnepri jõge. Nõukogude aegsed Zaporožžjie Rahvaülikooli sanatooriumi ja profülaktooriumi  ehitised olid kindlasti ihaldatud puhkepaigaks paljudele.Lapsed, põhiliselt Krasnogorovkast, tõi välja Leena.

Tanya, mina, Jelena, Inna

Söögimaja uksel tervitas meid ukseklaasi prakku kinnijäänud madu. Neid on seal palju ja nad ujuvad ka Dnepris. Kohalikud on nendega harjunud ja selgitavad, et ega nad ujudes ei nõela kui just musitama ei lähe. Siiski polnud just eriline mõnulemine, kui sihuke 20 cm kaugusel pea välja pistis. Ja kavalad on nad ka. Kui kaldale tormad, et pilti teha, võidki ootama jääda. Niipea kui vette pikali viskad, pistab kohe mõni vend uudistavalt pea välja.

Neljapäeva hommikul sõitsin hospitalist taksoga otse Hortitsale laagrisse. Lapsed jõudsid ka lõunaks. Siis järgnes söömine ja rühmade ning rühmajuhtide tutvumine. (3 Rühma- igas 2 juhti ja 12 last). Meilt Eestist on samuti kaks toredat inimest juhtideks-psühholoog Anastasia ja lastekaitse töötaja Kairi.

Juhtide ja juhitavate tutvumisele järgnes rühma tutvustavate plakatite joonistamine ja järgmise päeva avakontserdiks valmistumine. Muidugi ei saanud päev lõppeda diskota

Järgmise päeva hommik algas detsentaraliseeritult,- mängudega. Sellele järgnes veesõda, ( ujuda ei tohtinud, kuna Zaporižžje linna kollektor lendas õhku ja kogu linna väljaheited paiskusid Dneprisse. Täpsema ettekujutuse saamiseks- linnas elab samapalju elanikke kui terves Eestis ). 

Veesõjale järgnes väljasõit kurgaanile ja kasakate kindlusküla-muuseumisse. Tagasijõudes oli lõuna, lüheldane hingetõmbeaeg, millele järgnes uhke avamispidu, kus ei koonerdatud tänusõnadega Eestile ja konkreetselt Eesti Pagulasabile tänu kellele see laager teoks sai. Pikk päev lõppes lühikeseks jäänud diskoga, sest lapsed olid päeva kirevatest sündmustest ja pooletunnisest avamispidustustusest tõsiselt väsinud.  Mõned hetked rinde lastest rahu ajal.

Krasnogorovka kooli inglise keele õpetaja Ljudmila ja medõde Marina

Kurgaanile tõusmas

Zaporožžje kasakate juurde!

Kasaka küla puukirik

Soku pealuu on uksel kaitseks

Puukirik seest

* * *

Ja tänasel hommikupoolikul käisid lapsed linnaekskursioonil ning autode ekspositsioonil, kus oleks tahetud kauem viibida, kuid lõunaaeg kiirustas tagant. Siitki mõned pildid.

Kui ZIM-i endale saaksin, siis vaatamata sõiduarmastusele, hoiaksin teda garaazis ja käiksin paitamas.

Lapsed olid tõesti õnnelikud. Kahju oli laagrist lahkuda. Poisid vannutasid mind vähemalt lõpukontserdile tulema.

Sinna ma arvatavasti ei jõua,aga katsun korra sealt kasvõi läbi hüpata.Homme lähen uuesti hospitali. Lastega on küll tore, aga hospitalis on minust ehk rohkem kasu.