Dnipropetrovski psühholoogia instituudis

Dnipropetrovski Psühholoogia Instituudis

Sõitsime hommikul Dnipropetrovski- Inna uus kodu peale Luhanski- kodu pommitabamust. Hoomamatu hallide  majade ja tehastega nõukaaegne monstrum, mille keskel kõrgub uhke juudi sünagoog. Ei ajaloolist vanalinna, kitsaid tänavaid, katusekambreid ega kangialuseid, millega luua intiimset kontakti. Mälusoppidest immitseb higiga "široka strana moja rodnaja..." . Ilm on kuum, niiske ja täiesti tuuletu. Peas on valu, mida ei võta tablett ega vererõhurohi.
Otsime instituudi hoonet. Peale mitmeid valejuhatusi, jõuame roosaks võõbatud vanema hoone juurde, mille uksel särab kuldsete tähtedega sinine silt - faculty of psychology. Siin toimub Dnipropetrovski vabatahtlike psühholoogide seminar. Läheme mööda üüratu laiusega tühje treppe mööda kolmandale korrusele. Laes mustendavad krohvita  augud, seintel valimisplakatid. Seminariruumi uks on irvakil. Meid oodatakse.
Laual on saiakesed, kohv ja roosimahl. Üritan läbi tapva peavalu vähegi reipust ja tänulikkust üles näidata. Õnneks on hakanud tablett ja kohv soovitud mõju avaldama ja suhtlus laabub libedamalt. Suudan juba aru saada räägitavast  ja seada iseseisvalt kokku lihtlauseid. Inessa hospitalist, oma säravate silmade ja hoogsa jutuga, aitab mu eneseedenemisele tublisti kaasa.
Psühholoogid räägivad tudengpõgenike integreerimisest instituudi ellu- infovoldikute tegemisest, pagulastudengite paigutamisest põlistudengite tubadesse. Zoja Petrovna, psühholoogide vaimne juht ja ühendaja, võtab raudteejaamas pagulasi ja rindelt puhkusele naasnud sõdureid, saiade ja koogikestega vastu. Natasha on ainus, kes psühholoogi töö moodi tegevusest räägib - enesejuhendamise, probleemilahenduse ja enesekehtestamistreeningutest. Küsin, kas need põhinevad kognitiiv-käitumuslikul lähenemisel. Selgub, et Ukrainas sellest teraapiast suurt midagi ei teata. Neil on valdavalt psühhodünaamiline lähenemine või siis gestaltteraapia, mis nende sõnul on ju tegelikult üks ja seesama. Seda rääkisid ka Zaporižžjie psühholoogid eelmisel kolmapäeval kriisikeskuses.
Kogu lugupidamise juures Sigmund Freudi pärandi vastu, on raske kujutleda, mismoodi freudistlik lähenemine sõjaolukorda sattunud inimesi aidata saab. Jutust selgub, et eriti ei aitagi . Pealegi ei ole ju mingit mõtet tegeleda inimese PTSD-ga kui ta nagunii rindele tagasi saadetakse. Siis vist ongi saiade ja koogikeste pakkumine kui tunnustuse, austuse ja hoolivuse avaldus, ainuõige lähenemine. Ainus, mis antud olukorras, kus riigijuht ja valitsus oma sõduritele ja rahvale selja pööranud on, "aidata" saab.
Kuid ükskord saab sõda otsa ja siis on psühholoogidel aeg rindele minna. Ja et nad ei jääks samasugusesse lõksu nagu relvadeta, tehnikata, varustuseta sõdurid praegu, oleks viimane aeg hakata ettevalmistama psühholoogide rügementi tõenduspõhiste tehnikate ja meetoditega.
Siit siis mõte- oleks tore kui  leiaks meie kogenud kognitiiv-käitumisterapeutide seast vabatahtlikke, kes oleksid nõus  Eesti Pagulasabi rahastusel Ukrainasse kolleegidele  KKT tehnikaid õpetama tulema.
                                                         * * *
Öine Dnipropetrovsk on märksa sõbralikum. Linna poolitab lai Dnepr, millel peegeldub öine valgustus.