Mariupol

Mariupol

Olen eilsest Mariupolis. Erinevalt Zaporižžjest ja Dnipropetrovskist, kus kõik elavad õndsal rahuajal, on siin linn sõdureid täis (põhiliselt sisekaitseväkke ehk miiltsasse mobiliseerituid), veetakse tanke, bronetransportjeere- vist soomusmasinaid, kahureid, teedel on blokkpostid, kus kontrollitakse kes, kust, mida, linna ümbritsevatel põldudel on näha kaevatud künkaid, mille alla on peidetud sõjatehnika, hospitali ümber on vihased Азов polgu vabatahtlikud. Siin on tunda, et enam kaua ei oodata.

Ei tea, aga mulle tundub nii. Võibolla on see tulija pilk. Inimesed on juba aasta otsa elanud lõpu ootuses. Nad on frustratsioonis, pettunud oma valitsuses, kes rahva hädale vilistab. Sõjatsooni lapsed pole juba aasta aega koolis saanud käia. Miljärdärist president ei leia raha ega võimalust 150-le lapsele koolihariduse andmist korraldada, inimestele toitu, sõjaväele  varustust- mõtlen vormi, mis kuumuses koos sõduriga ei sulaks, kaitseveste, mis pole mulaaž,korralikke relvi, piisavalt puhast vett. Sõjaväes vohab narkomaania, alkoholism ja suguhaigused (põhiliselt HIV). Kondoome on 500, paluvad välisabilt lisa.

Mariupoli psühholoogid teevad väljasõite ATO-sse, kus nõustavad nii Ukraina kui separatistide poolel elavaid traumeeritud lapsi ja täiskasvanuid. Luhanski ja Donetski elanikud on samuti ukrainlased. See, et nad oma kodust lahkuda ei saanud või ei tahtnud, on nende valik. Nende maksud on laekunud riigile, kes nad ülbelt hülgas. Paljudest neist on nüüd saanud olude sunnil "opoltšentsõ", sest selle eest makstakse raha.Tõsi, rublasid. Aga pere ei küsi, mis rahade eest nälg kustutatud saab.( DNR-lased on head, sest nad annavad leiba, ukrainlased on pahad, sest nemad meile leiba ei anna- lihtne ja loogiline inimese jaoks, kes aasta otsa lõhkevate snarjadide, miinide ja "grad"`i all nälgib ja tulutult appi hüüab.) See on nn.Stockholmi sündroom ( olukord, kus pantvangi võetud isikud hakkavad oma vangistajatega koostööd tegema) .

Linna sotsiaalkeskus on koondanud psühholoogid oma ruumidesse tööle.  Keskuse filiaalid on neljas linnaosas. Erinevalt Dnipropetrovski ja Zaporižžje kaootilisest ja kahtlase väärtusega psühholoogide tööst, on siin kõik hästi korraldatud. Juhtiv psühholoog Alyona Lukyanchuk, on kliiniline psühholoog- gestaltterapeut, valdab inglise keelt, omab Euroopas palju sõpru ja on kursis kognitiiv-käitumusliku teraapiaga. Tema ettevõtmisel korraldati ida piirkonna 250-le psühholoogile kursused, kus koolitajateks olid Alex Gershanof Iisraelist,Trauma Coalition`ist, Denis Ougrin ja Oleg Romanchuk Lääne-Ukrainas tegutsevast kognitiiv-käitumusliku teraapia "ühingust". Ma ei tea täpselt, kas see on ühing või eraviisiline ettevõtmine (lääs on lääs), Aleksander Venger Venemaalt kunstiteraapiaga,- täpsemalt muinasjututeraapiaga lastele, Ljudmila Petrakovskaja Venemaalt süsteemse pereteraapiaga, Alyona ise koos Jelena Kasega Mariupolist tutvustasid kliinilist lähenemist psühhosomaatilistele probleemidele. Täisprogrammi läbimisel said osalejad tunnistuse ja õiguse töötada ning saada ise supervisiooni.
"Seda kõike toetas Rinat Ahmetovi fond", ütles Aljona ja krimpsutas ebalevalt nina.

Hetkel näib, et asjad pole nii lootusetud kui Dnipropetrovskist ja Zaporižžjist lahkudes.Vähemalt ei ole psühholoogidega suheldes sellist tunnet, et räägime erinevat keelt.

Mariupol ise mulle meeldib.Palju rohelust ja ka vanalinna osa päris palju säilinud. Igal juhul, ajaloo hõngu on väheke tunda.

See kirik oli ka hotelli restorani gravüüril XIX algus

Valminud aastal 1954

Hotell, kus elab " spetsialist iz Estonii"

Ärklikorrus üürile anda

Siin ootan marsat, millega keskusesse sõita

Miskipärast meenutab tuvidehord lapsepõlve. Ah jah, meelde tuli ...

Keskväljak vasakult

Keskväljak paremalt

Kinoteater "Pobeda" ,Cinema neile, kes keelt ei mõista. Keelest rääkides- bussiga sõites silmasin toredat elektroonikakaupluse tulikirja:  The БЕСТ  Kas oli autor erakordselt hea huumorimeelega või on see erikeelsete tarbijate ligitõmbamise nipp. Minu peal igatahes töötas.

Mariupoli Draamateater, millel lehvivad UA ja EU lipud