МЧС ja pagulaste moodullinnak

Pagulaste moodullinnak

Üleeile ja eile  tutvusin põgenike ümberjaotamiskeskuse ( МЧС ) töötajate ja psühholoogide töö ja probleemidega. On näha, et nad on ületöötanud, tülpinud ja frustreeritud. Aasta tagasi kui päevas oli 700 põgenikku, tegelesid psühholoogid inimestega, kes olid endast väljas ja vajasid tõepoolest psühholoogilist tuge ja mingitki turvatunnet. Nüüd aasta möödudes kannavad psühholoogid ikka ametlikku kombinesooni kirjaga seljal ja rinnal  "психолог" , mis assotseerub  nii väliselt, kuid nüüd juba ka olemuselt mõistega "милиционер", keda küll kardeti, aga eriti tõsiselt ei võetud.

Psühholoogidest on saanud käsuliini orjad. Need põgenikud, kes vajasid abi ja olid valmis ise end aitama, said abi ja leidsid endale uue elu- ja töökoha kas siin Ukrainas või väljaspool. Ülejäänud "kehad", kes olid "kehad" Donetskis ja Luganskis - need elutsevad nüüd sakslaste annetatud pagulaskeskuse moodullinnakeses, kaiguvad inimõigusi, joovad, kaklevad, veristavad, sõimlevad ja esitavad kaebusi punasel telefonil (see on otseliin kusagile kõrgemale). Kõrgelt tuleb käsk- "Korraldage need asjad ära! Valimised on tulemas! ...tahab saada järgmistel valimistel linnapeaks" Päästekeskuse ülemus annab käsu psühholoogidele, kes peavad lahendama konflikte "kehade" vahel- kes kelle lusika võttis, kes, miks,kelle naisega magas,kelleltki midagi pihta pani jne.

Ja psühholoogid lähevad joodikute olmetülisid "ära korraldama", sest kohalik miilits keeldub pagulaskeskuse väljakutsetele reageerimast i natšalnik skazal. Nende palve minule oli, et ma nõustaksin neid, kuidas "kehad" tööd ja elupaika otsima motiveerida.Kehad nõuavad, et nad saaksid oma toad ära privatiseerida ja algselt kuu ajalisest varjupaigast on saanud "kehade" nõudmisel 3 kuud, siis 6 kuud ja nüüd on nad saavutanud linnaisadelt nõusoleku iga kuu kuu tagant lepingut pikendada. Nad saavad töötu abiraha, pagulastoetust, humanitaarabi, humanitaartoidutalonge, mille eest ei saa viina ja suitsu osta ja mille "kehad" inimestele maha müüvad, et saadud raha eest viina osta ja pagulaskeskuses lamenti lüüa. Humanitaarabina saadetavad riided müüakse edasi, raha juuakse maha. Ja mitte kuhugi nad sealt minna ei taha.

Täna käisin ise selles moodullinnakus. Linnak moodustus Euroopa ehitustöölistele mõeldud putkadest või kuutidest või õige nimetusega soojakutest. Üks soojak on jaotatud kaheks "toaks"- 2,5 meetrit lai ja pikkust nii palju, et 2 kahekordset nari kõrvuti piki seina ära mahuvad. Teisel pool õhukest,peaaegu, et mõttelist vaheseina on täpselt samasugune pilt. Üks kemmerg kõigi peale ja üks pliit.

Alustasime ringkäiku linnaku peaadministraatori putkast. Keskusest tuli psühholoogidele käsk "omavahel eriti sobimatud kehad"linnakusiseselt ümber paigutada" (lootuses veriste konfliktide hulka vähendada). 

Töötajad arutasid ja mina lihtsalt kuulasin, kui putkasse tormasid sisse purjus mees koos purjus naisega,sõimasid psühholoogi ja räuskasid nii, et tatti pritsis. Viinalehk lõi hinge kinni. (See oli hommikul pool ükstesit). Psühholoog üritas neile samamoodi karjudes selgitada, et ka tema tuli rasedana ja töötuna linna ja et tema mees rabas kahe kohaga tööd teha, et korter üürida ja lapse tulekuks kõik valmis saada, et keegi ei pakkunud abi, kõigega tuli ise hakkama saada.

Kogu seda absoluutselt ebanormaalset olukorda tulid mulle äkki Maie Kreegipuu sõnad meelde "kui sa mistahes patsiendiga misiganes asja ei tea, küsi patsiendilt, mida ta vajab. Mida ta tahab et ma teeksin?" Ja ma pöördusin istudes ringi (olin istunud seljaga tema poole, kuna mees karjus minu selja tagant minu vastas istuva psühholoogi peale), vaatasin silma ja küsisin ülimalt malbe ja tasase häälega "Mida Te tahate, et ma teeksin?"  Mees jäi üllatunult vait. Naine nägi aga oma võimalust, hakkas just häält paisutama kui ma ka tema käest sama malbelt sama asja küsisin. Temagi sattus hämmingusse ja pobises"nitševo". Ja siis ma lihtsalt  ütlesin, et olete vabad, võite minna. Ja nad läksid välja. Karjumata. Ausalt, mina ise olin sel hetkel veel suuremas hämmelduses.

Veel vestlesin individuaalselt ühe "kehaga", kes hakkab septembris teist last sünnitama ja kes väidab, et see keskus on parim, mis tema juhtunud on, et nii häid tingimusi pole tal kunagi olnud.

Mingil hetkel isegi käis välja mõtte, et oma korteris ainult oma perega elades võiks teoreetiliselt parem olla kui putkas, kuid see tähendaks paljudest toetustest ilmajäämist ja mehe tööleminekut ja korteriüüri maksmist.  Temaga võiks ju teoreetiliselt tööd teha ja võibolla tuleks ka midagi praktiliselt välja, kuid ma otsustasin, et selle nimel ma ennast raiskama ei hakka.

Eriti pärast individuaalset vestlust 31 aastase naisega, kes samuti teist last, juba augustis sünnitama hakkab. Tema on keskuses olnud vaid 2 nädalat  ja teeb kõik selleks, et sealt võimalikult kiiresti välja pääseda.

 Kirsid ja murelid on minu suureks kurvastuseks läbi saamas. Ilmad Ukraina kohta jahedad ja vihmased. Dnepr on siit 5 minutit. Ilus liivarand ja soe vesi (käisin korra). Palju on kodutuid koeri. Linna peatänav kulgeb paralleelselt Dnepriga linna ühest otsast teiseni välja ja kannab vanade heade aegade kõige kuulsamat nime -prospekt Lenina. Isegi vanake ise seisab sääl sonis hallis.

Pagulaskeskuse juht Nikolai Nikolajevitš (Ukraina keeles Mikola) palus minu kui sõltumatu eksperdi tähelepanekuid ja ettepanekuid pagulaskeskuse töö parema korralduse kohta. Siin need on. 

 

Keskuse töötajad. Vasakul Tanja, Keskel Mikola, paremal Olga

* * *

Mitte kõigis moodullinnakutes ei valitse ühesugune olukord. Dnipropetrovskis on täpselt samasugune moodullinnak, kuid elanikud seal hoopis teisest ooperist. Samuti põgenikud, kuid erinevalt Zaporižžjest on siin keelatud joobes viibimine, kaklused ja looderdamine.       

Kes nende reeglite vastu eksib, see heidetakse lihtsalt välja. Punane telefon Dnipropetrovskis ei aita. 

Linnakus on palju emasid vastsüninud lastega. Vankrid seisavad majakese ees, majas sees on aga elanikud loonud nii hubase õhkkonna kui võimalik. Kahekordsed narid on enamikel välja viidud. Sisse on (tööga teenitud raha eest ) ostetud diivan, lauake ja tellitud peegelustega nurgakapp. Pea igast lahtisest uksest tuleb maitsvat kodusöögi valmistamise lõhna.

Dnipropetrovski moodullinnak

Selles "majakeses" elavad õed Anna (õpib inglise filoloogiat) ja Katja (Luganski keeltekooli juhataja-inglise ja saksa keele filoloog) koos ema Ljuda ja pisipoja Iljaga

Ilja ja tädi Anna, Anna tahab vabatahtlikuna Euroopasse tööle tulla, et praktiseerida keelt.

Tamara koos pojakesega. Kui hästi läheb,saab Tamara tööle Ukraina välisministeeriumisse. Tamaral on plaanis seni moodullinnaku elanikele inglise keelt õpetada.