Mida lähemale jõuab äralennupäev...

Mida lähemale jõuab äralennupäev

Mida lähemale jõuab äralennupäev, seda suurem on ebakindlus. Kas suudan ja oskan vastata nõudmistele, mida esitab olukord Ukrainas. Tundub, et üks asi on tegeleda PTSD-ga rahutingimustes, oma kabinetis, kindlaksmääratud päevadel ühe inimesega, aga hoopis midagi muud on töötada pidevalt muutuvas sõjaolukorras.
Põhiline on "mitte kaasa minna", säilitada distantseeritus, neutraalsus, professionaalsus. Mõtlen, selles olukorras võib arenenud empaatiavõime osutuda pigem takistavaks teguriks töös ja pikas perspektiivis, psüühiliselt kahjustavaks iseendale.
Üleeile lugesin ja vaatasin videoid sõjast naasnute läbielamistest ja raskustest kohanemisel "normaalse eluga"- see oli  kaasahaarav, õudne,masendav ja painav. Nii painav, et öösel olid tõeliselt košmaarsed unekogemused, mille kujutlus veelgi värvikamaks ja õudsamaks "disaininud" oli.
Mõtlen, et eesootav Ukraina kogemus saab olema tõsiseks väljakutseks professionaalsusele ehk siis õppetund sellest, kuidas hoida isiklik-mina( minu mõtted, arvamused, eelistused, hoiakud, tõekspidamised, isiklikud valusad mälestused, tunded jne.) lahus psühholoog-minast.
6.07 Kalvis