Saabumine Zaporizzjesse
Eesti pagulasabi üüritud korter vabatahtlikele ületab kujutlusvõime piirid. Oleks mul Eestis sellised elamistingimused. Ainuüksi vannituba oma suurusega on aukartustäratav. Tegin "oma"superkorterist koos kahe magamistoaga 5 minutilise video, mida piiratud oskuste tõttu üleslaadida ei õnnestunud. Ehk hiljem.
Dnipropetrovski lennujaamas võttis mind vastu suure pundi kollaste liiliatega, Luhanskist pärit Inna. Ma polnud jõudnud veel ringi vaatama hakata, kui kuulsin rõõmsat äratundmishüüatust "Elle!" Ta oli mu kohe piltide järgi ära tundnud ja meie esmakohtumise kaisutus võis kõrvaltvaatajale paista vanade sõprade kauaoodatud taaskohtumisena. Ja mitte ainult. Ka mul endal oli "dejavu "tunne. Ei mingit võõristust, distantseeritust, kombekohast viisakust- istusime Inna päevinäinud sinisesse automoodi sõidukisse ja sõit Zaporižžjesse, koos Innapoolse põhjaliku ülevaatega toimunust ja toimuvast, läks lahti. Loomulikult ei suutnud ma vastu panna kiusatusele katsetada seda kummalist automoodi asja ise juhtida. Üllataval kombel sõbrunesin tema ja tema tehniliste iseärasustega kähku ja juba olimegi "uue kodu" ukse ees.
Üldse on inimesed siin hästi sõbralikud, lahked, avatud, siirad ja kodused. Isegi kodutud koerad tänaval vaatavad mind leebel, unisel pilgul, justkui konstanteerides "mmmh, see oled ju sina." Mitte miski ei meenuta sõda. Raske uskuda, et kusagil keldris redutavad lapsed, lendavad "snarjadõ", keegi saab haavata, surma, kellegi kodu on rusudes...
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar