ATO lapsed

                               ATO   lapsed

Esmaspäeval 27. juulil lõppes ATO laste laager Hortitsal.
See teema oli nii valulik, et vajas ajas settimist ja distantseerumist, et olukorda sisuliselt kirjeldada.  Lahkudes nutsid kõik- lapsed, kasvatajad, medõde, laagri korraldajad - Tanya ja Inna.
Ma ei liialda kui ütlen, et pole eales nii helli, vastuvõtlikke, abivalmeid, hoolivaid, lahkeid ja kallistavaid lapsi kohanud.
Lapsed pärinesid peredest, kes mingil põhjusel (kas rahalisel või kellegi haiguse tõttu või lihtsalt selle tõttu, et kuhu meil minna olekski) ei lahkunud rindetsoonist ja elavad pideva tulevahetuse all. Nad on kaotanud sõpru, lähedasi, tuttavaid, õpetajaid, näinud keldrist välja tulles oma koera tükkidena õuel vedelemas, kodumaja rusudes, koolimaja pommitamist. Kuid enam nad ei peitu "snarjadide" või "perestrelkade" eest. Nad on sellega harjunud. Harjunud.
Küsisin,  mida teete, kui tulistamised algavad. "Kuidas mida", imestasid , "me teeme oma tavalisi toimetusi- tassime kaevust vett, kogume puid, käime leiva järel". On üksainus kaev, kus kõik oma vett toomas käivad. Need, kes vanaduse või haiguse tõttu ei jaksa, neile toovad nooremad ja tegusamad. Vesi on kulla hinnas. Pesemiseks seda ei saa. Joogiks vaid ja sedagi jao kaupa. Puid korjatakse selleks, et üheskoos kõigile õues lõkke peal süüa keeta. Nii jätkub puid kauemaks. Ka külmadeks aegadeks. Sel talvel külmus näiteks 18 inimest surnuks. Elektrit tihti ei ole, väga pikki perioode. Siis tuuakse küünlaid. Aga küünlaid saab ainult passi alusel. Kui dokumenti mingil põhjusel ei ole, küünalt ei saa. Paber maksab. Ja maksab palju.
Mingi turg siiski toimib. Mõned inimesed peavad lehma, mõni harib põldu "rahe all" ("rahe" on mingi automaatne seadeldis, mis pillub teravaid, tapvaid või vigastavaid kilde 200 m raadiuses). Leib on ainus, mida tuuakse piisavalt. See on kõik, milleks Ukraina valitsus, koos president Poroshenkaga võimelised on. Ja see on territoorium, mis on Ukraina kontrolli all! Rääkimata separatistide territooriumist, kus samuti elavad Ukraina kodanikud, kes oma valitsuselt tulutult abi ootavad.
Koolis need lapsed loomulikult ei käi, sest kool on rusudes ja muud moodi ju ei ole võimalik õppimist korraldada, vähemalt Ukraina valitsus ei ole selleks võimeline. Ehk saaks Eesti Pagulasabi toel õppimise korraldada. Ukrainas on üsna suur waldorfkoolide kogukond, sealt võib saada õpetajad vabatahtlikena õpetama. Ruumid kooli jaoks tuleks leida piisavalt lähedal kodule ja piisavalt turvalises kohas ning õpetamine toimuks tsüklite kaupa, sest ei vanemad, ei lapsed taha teineteisest kaua lahus olla. Koosolemine on ainus, mis neile peredele turvatunnet pakub.
Need lapsed on niivõrd vastuvõtlikud kõigele, mis neile pakutakse. Just teistmoodi mõtlemine on see, mida Ukraina vajab.
On ütlemata hea, et saime (Kairi, Nastja, mina ja Kristina) laagrisse Eestit ja Euroopat panustada. Kui toimus esimese õhtu kasvatajate koosolek, kus laagri juht kandis ette завдепolikus stiilis sõjaväelasliku päevakava, mille oli valmis mõelnud ja mis polnud üldsegi läbiarutamiseks, vaid vastuvaidlematuks täideviimiseks, oli mul tahtmine laagrist jalga lasta ( see oli tõsine flashback minu oma traumaatilisest pioneerilaagri kogemusest. Ka sealt lasin ma muuseas jalga). Võtsin endale aega, et aru saada- ma pole enam 9 aastane abitu tüdrukutirts, vaid juba üsna suur tüdruk ja aasta pole mitte 72, vaid 2015 ja mul pole põhjust jalga lasta .
Selle uue perspektiivi valguses esitasin konkreetsed vastuargumendid, mille kohaselt pole õige jätkata üleaktiviseeritud laste edasist aktiviseerimist ning lastel peab jääma õigus oma valikutele ja oma privaatsusele, et meie funktsioon siin on luua parimad tingimused, et LAPSED end hästi tunda saaksid. Igasugune dushi all käimise piiramine on inimõiguste piiramine ja seda eiriti lastele, kes aasta otsa vett tilkhaaval on saanud. Kella seitsmene äratus võimlemiseks suvel. "Tule taevas appi!"(Lennart Meri).
Ühesõnaga, avang sai tehtud.Edasine läks juba ladusamalt. Mitte kohe ja mitte korraga, aga siiski. Kairi ajas tõsise eestlase passiivse agressiivsusega oma joont. Vaatamata keelule lapsi liigselt hellitada, istus tema juba esimesel avaõhtul pingil, pikad käed välja sirutatud, kummagi käe all 3 last nagu kanaema oma tibudega. "Kas ma oleks pidanud nad ära ajama kui nad ise tulid?", küsis Kairi süütult. Vaikse tunni ajal kui kõik PEAVAD magama, küsis Kairi laagrijuhi käest luba, kas ta võiks suuremate laste toas nende lastega, kes magada ei taha, hästi vaikselt suhelda. Ja saigi loa. Karistus eesti moodi nägi välja nii, et Kairi võttis ekskursioonil ülemeelikuks läinud lastel käest kinni ja lihtsalt kõnniti sõbralikult mõnda aega koos. Nastja aga õõnestas lugupeetud kasvataja autoriteeti sellega, et võttis lapse selga ja jooksis võidu teise lapsega, kellel omakorda laps seljas oli. Ebanormaalne. Ja kui lapsed tantsisid, tantsis Nastja nendega koos. Ja väga hästi tantsis. Ainult et... Noh kasvatajal ju ei sobi lastega ühe pulga peal olla. Mingi väärikus võiks siiski säilida.
Nii me tasakesi, kuid jonnakalt õõnestasime sovjetlikku distsipliini.
Ma ei oska öelda, mis täpselt muutuse põhjustas, kas see, et "meie meetodid" andsid silmnähtavalt efektiivsemaid tulemusi (tahaks uskuda) või asjaolu, et meie olime laagri rahastajad ( Ukraina kogemustest lähtudes tuleks seda varianti rohkem uskuda). Ja lõpuks see polegi oluline, mis täpselt. Tähtis on see, et lõpptulemus oli fantastiline- oli korda, oli organiseeritust, parajal määral. Oli isetegutsemist ja vabadust. Oli tülisid ja hellusehooge. Kõike oli. Ja tundus, et ukrainlastest kasvatajad nautisid isegi teistmoodi olemist. Igal juhul kogesid nad, et mingit katastroofi ei juhtu kui natuke teistmoodi mõelda, teisiti käituda. Laagrijuht Denis ei olnud lõpus päris kindlasti see, kes alguses. Ja ega me keegi vist.
Väga haruldane ja imeline kogemus.

Laagri kõige suuremad

Rühma koosolek

Unicef saatis ka meile midagi!

Kirina- põgenik Luganskist. Inna tütreke.

Lapsed loomaaias

Inna ja poisid

Kairi "suurtega" vaiksel tunnil

Botaanikaaias

Kirisha ja lilled

Mõni vaikne tund möödus ka magades

Zaporižžje ülikooli profülaktooriumi hoones oli laagri magala

Õhupallid magala koridori seintel, mille lõhkemine ehmatas küll meid, kuid mitte ATO lapsi

Inna Shulzhenko- gosjatšaja ukrainskaja ženshina. Laagri idee algataja. Põgenik Luganskist.

Söökla hoone

Vaba aeg

Peremehe koer.

.
.

Mariupol

Mariupol

Olen eilsest Mariupolis. Erinevalt Zaporižžjest ja Dnipropetrovskist, kus kõik elavad õndsal rahuajal, on siin linn sõdureid täis (põhiliselt sisekaitseväkke ehk miiltsasse mobiliseerituid), veetakse tanke, bronetransportjeere- vist soomusmasinaid, kahureid, teedel on blokkpostid, kus kontrollitakse kes, kust, mida, linna ümbritsevatel põldudel on näha kaevatud künkaid, mille alla on peidetud sõjatehnika, hospitali ümber on vihased Азов polgu vabatahtlikud. Siin on tunda, et enam kaua ei oodata.

Ei tea, aga mulle tundub nii. Võibolla on see tulija pilk. Inimesed on juba aasta otsa elanud lõpu ootuses. Nad on frustratsioonis, pettunud oma valitsuses, kes rahva hädale vilistab. Sõjatsooni lapsed pole juba aasta aega koolis saanud käia. Miljärdärist president ei leia raha ega võimalust 150-le lapsele koolihariduse andmist korraldada, inimestele toitu, sõjaväele  varustust- mõtlen vormi, mis kuumuses koos sõduriga ei sulaks, kaitseveste, mis pole mulaaž,korralikke relvi, piisavalt puhast vett. Sõjaväes vohab narkomaania, alkoholism ja suguhaigused (põhiliselt HIV). Kondoome on 500, paluvad välisabilt lisa.

Mariupoli psühholoogid teevad väljasõite ATO-sse, kus nõustavad nii Ukraina kui separatistide poolel elavaid traumeeritud lapsi ja täiskasvanuid. Luhanski ja Donetski elanikud on samuti ukrainlased. See, et nad oma kodust lahkuda ei saanud või ei tahtnud, on nende valik. Nende maksud on laekunud riigile, kes nad ülbelt hülgas. Paljudest neist on nüüd saanud olude sunnil "opoltšentsõ", sest selle eest makstakse raha.Tõsi, rublasid. Aga pere ei küsi, mis rahade eest nälg kustutatud saab.( DNR-lased on head, sest nad annavad leiba, ukrainlased on pahad, sest nemad meile leiba ei anna- lihtne ja loogiline inimese jaoks, kes aasta otsa lõhkevate snarjadide, miinide ja "grad"`i all nälgib ja tulutult appi hüüab.) See on nn.Stockholmi sündroom ( olukord, kus pantvangi võetud isikud hakkavad oma vangistajatega koostööd tegema) .

Linna sotsiaalkeskus on koondanud psühholoogid oma ruumidesse tööle.  Keskuse filiaalid on neljas linnaosas. Erinevalt Dnipropetrovski ja Zaporižžje kaootilisest ja kahtlase väärtusega psühholoogide tööst, on siin kõik hästi korraldatud. Juhtiv psühholoog Alyona Lukyanchuk, on kliiniline psühholoog- gestaltterapeut, valdab inglise keelt, omab Euroopas palju sõpru ja on kursis kognitiiv-käitumusliku teraapiaga. Tema ettevõtmisel korraldati ida piirkonna 250-le psühholoogile kursused, kus koolitajateks olid Alex Gershanof Iisraelist,Trauma Coalition`ist, Denis Ougrin ja Oleg Romanchuk Lääne-Ukrainas tegutsevast kognitiiv-käitumusliku teraapia "ühingust". Ma ei tea täpselt, kas see on ühing või eraviisiline ettevõtmine (lääs on lääs), Aleksander Venger Venemaalt kunstiteraapiaga,- täpsemalt muinasjututeraapiaga lastele, Ljudmila Petrakovskaja Venemaalt süsteemse pereteraapiaga, Alyona ise koos Jelena Kasega Mariupolist tutvustasid kliinilist lähenemist psühhosomaatilistele probleemidele. Täisprogrammi läbimisel said osalejad tunnistuse ja õiguse töötada ning saada ise supervisiooni.
"Seda kõike toetas Rinat Ahmetovi fond", ütles Aljona ja krimpsutas ebalevalt nina.

Hetkel näib, et asjad pole nii lootusetud kui Dnipropetrovskist ja Zaporižžjist lahkudes.Vähemalt ei ole psühholoogidega suheldes sellist tunnet, et räägime erinevat keelt.

Mariupol ise mulle meeldib.Palju rohelust ja ka vanalinna osa päris palju säilinud. Igal juhul, ajaloo hõngu on väheke tunda.

See kirik oli ka hotelli restorani gravüüril XIX algus

Valminud aastal 1954

Hotell, kus elab " spetsialist iz Estonii"

Ärklikorrus üürile anda

Siin ootan marsat, millega keskusesse sõita

Miskipärast meenutab tuvidehord lapsepõlve. Ah jah, meelde tuli ...

Keskväljak vasakult

Keskväljak paremalt

Kinoteater "Pobeda" ,Cinema neile, kes keelt ei mõista. Keelest rääkides- bussiga sõites silmasin toredat elektroonikakaupluse tulikirja:  The БЕСТ  Kas oli autor erakordselt hea huumorimeelega või on see erikeelsete tarbijate ligitõmbamise nipp. Minu peal igatahes töötas.

Mariupoli Draamateater, millel lehvivad UA ja EU lipud

Parema poolkera puudulikkuse sündroom

Parema poolkera puudulikkuse sündroom

Siia tulles olin ebakindel, kas mul jätkub professionaalsust tegelemaks sõjas traumeeritud inimestega. Kokku puutusin aga tõepoolest millegiga, mida üldse oodata ei osanud. Labase naha üle kõrvade tõmbamisega. Praegu tunnen, et üldse kedagi enam usaldada ei saa, kõik on reeturid, bisnesmenid, puru silma ajajad, kes võistlevad üksteisega peaaegu et täiuseni lihvitud purusilmaajamisekunstis.

Zaporižžje kriisipsühholoogide ühingus olen nüüdseks käinud kahel korral. Esimesel korral oli meid kokku 12 inimest + üks psühhiaater-psühhoterapeut Vladimir Levitš, kes jagas tarkuseteri psühhodünaamilisest lähenemisest konkreetse patsiendi juhtumile. 

Pigistasin silma kinni "maniakaal-depressiivse psühhoosi" puhul, eeldades heatahtlikult, et bipolaarse häire nimetus pole veel nendeni jõudnud. Sümptomite esinemine aga ei kinnitanud küll kuidagi bipolaarset häiret, vaid pigem piirialast isiksusehäiret. Ütlesin oma arvamuse ka välja, loetlesin sümptomeid, mis peaksid bipolaarsele häirele vastama ja sümptomeid,mis iseloomustavad piirialase käitumist. 

Doktor oli häiritud minu etiketivastasest käitumisest, kuid ilmselge oli, et minu näol ei ole tegemist lihtsa ullikesega, vaid inimesega, kes kliinilisest psühholoogiast üht teist teab ja doktor mängis imelise kergusega strateegia ümber ning rõhutas edasises jutus erilise sugestiivsusega sõnu  "pogronitšnaja rastroistva litšnosti" kuni oli kindel, et auditoorium teda uskuma jäi. 

Tema jutt oli raskesti jälgitav, monotoonne nina alla pobisemine.Pidi kogu aeg kõrvu kikitama, et kuulda. Aegajalt tõstis ta pilgu üle prilliklaaside, pead tõstmata ja vaatas uurivalt kuulajate nägusid. Kuigi mulle jäi silma see "pisut ebatavaline" käitumine, ei omistanud ma sellele  olulist kaalu ja kirjutasin selle psühhiaatri isikliku kiiksu arvele. 

Intrigeeriv oli jutt parema poolkera puudulikkuse sündroomist, mis areneb välja arvutiinimestel, mis omakorda toob kaasa ebatavalise otsuste tegemise kerguse, omamoodi impulsiivsuse, Jumala kompleksi ja vägivaldse alkoholismi.

Kolm tundi väldanud ümaristumise lõpus küsisin kolleegidelt psühhiaatri nime. Kaks kolleegi ei teadnud, kolmas teadis, et eesnimi on vist Vadim ja neljas kirjutas täisnime minu kaustikusse. 

Pilt, mis avanes internetis psühhiaater-psühhoterapeut Vadim Levitšist, polnud pehmelt väljendudes, meeldiv. "Doktor" on õppinud "letšebnoe delot", käinud psühhiaatria kursustel Krimmis ja õppinud midagi Dnipropetrovski ülikoolis ( mida täpselt, pole teada). "Doktor" pakub interneti teel abi kõikvõimalike probleemide korral, kohe kui oled tema arvele kandnud 40 eurot. Kuna joomine on Ukrainas väga populaarne, siis loomulikult lubab doktor juba 3 seansiga paranemise märke- isegi juhul kui patsient ise paranemisse ei usu ja kaasa ei tööta. Tema unikaalne LatentFrame  programm mõjutab otseselt alateadvust ja kodeerib selle sügavuti, ilma igasuguse kahtluseta ja efektiivselt. Patsiendilt on vaja saada vaid formaalne nõusolek, kuna seda Euroopas üldiselt nõutakse. Doktor rõhutab sõna formaalne, sest siiras nõusolek ja motiveeritus pole temasugusele spetsialistile vajalik.

Kes meil Eestis seni veel lahendamata psühholoogiliste probleemide all vaevlevad, võivad abi saada infost, mis on leitav sellistel lehekülgedel.

psy-therapy 18+ - Прием ведет доктор Левич!

psytherapy.livejournal.com/19561.html

Tõlgi see leht

28. jaan 2013 - И имя этому чудо-психиатру Вадим Александрович Левич. И живет он в городе Запорожье. Он обитает на самом мошенническом из  ...

Olete seda lehte külastanud 2 korda. Viimati külastasite: 23.07.15

Debt of honor - Вадим Левич. Врач-мошенник, или ...

debt-of-honor.livejournal.com/9135.html

Tõlgi see leht

21. jaan 2013 - Вадим Александрович Левич в 1984 году закончил Запорожскиймединститут по специальности «лечебное дело», впоследствии  ...

Olete seda lehte külastanud 2 korda. Viimati külastasite: 23.07.15

Виртуальная поликлиника 'ШВИДКА ДОПОМОГА' - Нарколог - психиатр ...

dopomoha.kiev.ua/forum326/read.php?f=21&t=58...

Tõlgi see leht

10. okt 2003 - Меня зовут Вадим Левич, я – психотерапевт. ... С уважением, доктор В. А. Левич. .... В Киеве или Запорожье, Днепропетровске.

Olete seda lehte külastanud 4 korda. Viimati külastasite: 23.07.15

Dnipropetrovski psühholoogia instituudis

Dnipropetrovski Psühholoogia Instituudis

Sõitsime hommikul Dnipropetrovski- Inna uus kodu peale Luhanski- kodu pommitabamust. Hoomamatu hallide  majade ja tehastega nõukaaegne monstrum, mille keskel kõrgub uhke juudi sünagoog. Ei ajaloolist vanalinna, kitsaid tänavaid, katusekambreid ega kangialuseid, millega luua intiimset kontakti. Mälusoppidest immitseb higiga "široka strana moja rodnaja..." . Ilm on kuum, niiske ja täiesti tuuletu. Peas on valu, mida ei võta tablett ega vererõhurohi.
Otsime instituudi hoonet. Peale mitmeid valejuhatusi, jõuame roosaks võõbatud vanema hoone juurde, mille uksel särab kuldsete tähtedega sinine silt - faculty of psychology. Siin toimub Dnipropetrovski vabatahtlike psühholoogide seminar. Läheme mööda üüratu laiusega tühje treppe mööda kolmandale korrusele. Laes mustendavad krohvita  augud, seintel valimisplakatid. Seminariruumi uks on irvakil. Meid oodatakse.
Laual on saiakesed, kohv ja roosimahl. Üritan läbi tapva peavalu vähegi reipust ja tänulikkust üles näidata. Õnneks on hakanud tablett ja kohv soovitud mõju avaldama ja suhtlus laabub libedamalt. Suudan juba aru saada räägitavast  ja seada iseseisvalt kokku lihtlauseid. Inessa hospitalist, oma säravate silmade ja hoogsa jutuga, aitab mu eneseedenemisele tublisti kaasa.
Psühholoogid räägivad tudengpõgenike integreerimisest instituudi ellu- infovoldikute tegemisest, pagulastudengite paigutamisest põlistudengite tubadesse. Zoja Petrovna, psühholoogide vaimne juht ja ühendaja, võtab raudteejaamas pagulasi ja rindelt puhkusele naasnud sõdureid, saiade ja koogikestega vastu. Natasha on ainus, kes psühholoogi töö moodi tegevusest räägib - enesejuhendamise, probleemilahenduse ja enesekehtestamistreeningutest. Küsin, kas need põhinevad kognitiiv-käitumuslikul lähenemisel. Selgub, et Ukrainas sellest teraapiast suurt midagi ei teata. Neil on valdavalt psühhodünaamiline lähenemine või siis gestaltteraapia, mis nende sõnul on ju tegelikult üks ja seesama. Seda rääkisid ka Zaporižžjie psühholoogid eelmisel kolmapäeval kriisikeskuses.
Kogu lugupidamise juures Sigmund Freudi pärandi vastu, on raske kujutleda, mismoodi freudistlik lähenemine sõjaolukorda sattunud inimesi aidata saab. Jutust selgub, et eriti ei aitagi . Pealegi ei ole ju mingit mõtet tegeleda inimese PTSD-ga kui ta nagunii rindele tagasi saadetakse. Siis vist ongi saiade ja koogikeste pakkumine kui tunnustuse, austuse ja hoolivuse avaldus, ainuõige lähenemine. Ainus, mis antud olukorras, kus riigijuht ja valitsus oma sõduritele ja rahvale selja pööranud on, "aidata" saab.
Kuid ükskord saab sõda otsa ja siis on psühholoogidel aeg rindele minna. Ja et nad ei jääks samasugusesse lõksu nagu relvadeta, tehnikata, varustuseta sõdurid praegu, oleks viimane aeg hakata ettevalmistama psühholoogide rügementi tõenduspõhiste tehnikate ja meetoditega.
Siit siis mõte- oleks tore kui  leiaks meie kogenud kognitiiv-käitumisterapeutide seast vabatahtlikke, kes oleksid nõus  Eesti Pagulasabi rahastusel Ukrainasse kolleegidele  KKT tehnikaid õpetama tulema.
                                                         * * *
Öine Dnipropetrovsk on märksa sõbralikum. Linna poolitab lai Dnepr, millel peegeldub öine valgustus.

Rindetsooni laste laager Hortitsas

Rindetsooni laste laager Hortitsal

16.07 algas Eesti Pagulasabi rahastamisel ja kohalike Eesti Pagulasabi töötajate Tanya Lykova ja Inna Shulženko korraldamisel rindetsoonist välja toodud laste laager Hortitsas. See on looduskaitsealune saar keset Dnepri jõge. Nõukogude aegsed Zaporožžjie Rahvaülikooli sanatooriumi ja profülaktooriumi  ehitised olid kindlasti ihaldatud puhkepaigaks paljudele.Lapsed, põhiliselt Krasnogorovkast, tõi välja Leena.

Tanya, mina, Jelena, Inna

Söögimaja uksel tervitas meid ukseklaasi prakku kinnijäänud madu. Neid on seal palju ja nad ujuvad ka Dnepris. Kohalikud on nendega harjunud ja selgitavad, et ega nad ujudes ei nõela kui just musitama ei lähe. Siiski polnud just eriline mõnulemine, kui sihuke 20 cm kaugusel pea välja pistis. Ja kavalad on nad ka. Kui kaldale tormad, et pilti teha, võidki ootama jääda. Niipea kui vette pikali viskad, pistab kohe mõni vend uudistavalt pea välja.

Neljapäeva hommikul sõitsin hospitalist taksoga otse Hortitsale laagrisse. Lapsed jõudsid ka lõunaks. Siis järgnes söömine ja rühmade ning rühmajuhtide tutvumine. (3 Rühma- igas 2 juhti ja 12 last). Meilt Eestist on samuti kaks toredat inimest juhtideks-psühholoog Anastasia ja lastekaitse töötaja Kairi.

Juhtide ja juhitavate tutvumisele järgnes rühma tutvustavate plakatite joonistamine ja järgmise päeva avakontserdiks valmistumine. Muidugi ei saanud päev lõppeda diskota

Järgmise päeva hommik algas detsentaraliseeritult,- mängudega. Sellele järgnes veesõda, ( ujuda ei tohtinud, kuna Zaporižžje linna kollektor lendas õhku ja kogu linna väljaheited paiskusid Dneprisse. Täpsema ettekujutuse saamiseks- linnas elab samapalju elanikke kui terves Eestis ). 

Veesõjale järgnes väljasõit kurgaanile ja kasakate kindlusküla-muuseumisse. Tagasijõudes oli lõuna, lüheldane hingetõmbeaeg, millele järgnes uhke avamispidu, kus ei koonerdatud tänusõnadega Eestile ja konkreetselt Eesti Pagulasabile tänu kellele see laager teoks sai. Pikk päev lõppes lühikeseks jäänud diskoga, sest lapsed olid päeva kirevatest sündmustest ja pooletunnisest avamispidustustusest tõsiselt väsinud.  Mõned hetked rinde lastest rahu ajal.

Krasnogorovka kooli inglise keele õpetaja Ljudmila ja medõde Marina

Kurgaanile tõusmas

Zaporožžje kasakate juurde!

Kasaka küla puukirik

Soku pealuu on uksel kaitseks

Puukirik seest

* * *

Ja tänasel hommikupoolikul käisid lapsed linnaekskursioonil ning autode ekspositsioonil, kus oleks tahetud kauem viibida, kuid lõunaaeg kiirustas tagant. Siitki mõned pildid.

Kui ZIM-i endale saaksin, siis vaatamata sõiduarmastusele, hoiaksin teda garaazis ja käiksin paitamas.

Lapsed olid tõesti õnnelikud. Kahju oli laagrist lahkuda. Poisid vannutasid mind vähemalt lõpukontserdile tulema.

Sinna ma arvatavasti ei jõua,aga katsun korra sealt kasvõi läbi hüpata.Homme lähen uuesti hospitali. Lastega on küll tore, aga hospitalis on minust ehk rohkem kasu.