Minu elu Ukrainas, suvi 2015: Tagasivaade elule Ukrainas

Tagasivaade elule Ukrainas

Olen nüüd mõnda aega tagasi turvalises Eestis. Füüsiliselt küll distantseerunud, hinges ja mõtetes mitte. Kuulen, et lahingutegevus on intensiivistunud piirkonnas, kuhu "meie Hortitsa lapsed" tagasi läksid.

Minu väikeselt sõbralt, Bogdanilt, ei ole juba rohkem kui nädal mingeid teateid. Päevased mõtted võimalikest positiivsetest arengutest seostuvad valgustundlike hirmudega ja leiavad sürrealistliku väljundi unenägudes. Tervitan hommikut öisetest üleelamistest kulunult ja alles peale kahte suurt kohvi, taanduvad varjud ja olevik omandab selgemad piirjooned.

Eestis kulgeb aeg teistmoodi, aegluubis. Võõralt. Mõtted lähevad ikka ja uuesti Ukrainale. Lõpetamata lugu, mis mind jalgupidi minevikus hoiab ja siin ja praegu olemise võimatuks teeb. Palju on vastuseta küsimusi. Mis sõda see on, mis Ukrainas toimub? Kes on need, kes sellest konfliktist kasu lõikavad? Kelle huvides niisugune on/ei ole sõda kestab?

Enne minekut oli ettekujutus enamvähem olemas- vaprad ukrainlased võitlevad iseseisvuse eest suure vene impeeriumiga. Sõjaväeta, varustuseta, võimekuseta ukrainlased relvastatud, sõjahimura Suurvene vastu.

Kogu Ukrainas oldud aja otsisin küsimusele vastust. Ma nägin Dnepri kaldal külg külje kõrvale ehitatud baare, restorane, öökohvikuid, mis olid igal õhtul pilgeni rahvast täis. ( Kuidas nii? Sõda ju käib?). Inimesed puhkasid, lõõgastusid päevasest tööst. Ma rääkisin ATO lastega, kes on harjunud tulistamiste all oma igapäevaseid toimetusi tegema. (Te olete „sõja lapsed“).Rääksin sõduritega hospitalis, kes on harjunud frustratsiooni alkoholi uputama (Õudne, kuidas te vastu peate?). Vabatahtlike patriootidega, kes on valmis Ukraina eest elu andma (Слава Украйну!). Psühholoogidega, kes sunnivad end tõusma, et minna järjekordsesse kriisikoldesse.(Pidage vastu, kallid kolleegid!)

Eriarvamused toimuvast sobivad pigem meie trikoloori värvidega kui Ukraina rõõmsa sinikollase sillerdusega.

Viimastel Ukraina päevadel sattusin lugema kahe ATO ohvitseri intervjuud, mis andis vastuse nii mõnelegi küsimusele. Loomulikult ei pretendeeri intervjuu 2 ohvitseriga absoluutsele tõele, kuid selles on fakte, mida olin varem kuulnud hospitali sõduritelt ja milleni olin isegi kobamisi jõudnud.

Huvitatud vene keele valdajad saavad lugeda intervjuud sellelt lingilt:

http://news.liga.net/interview/politics/6349063-dikie_batalony_nado_rasformirovat_intervyu_s_ofitserami_ato.htm

Kahtlustan, et armees toimuv on Ukraina ühiskonnas toimuvate protsesside peegeldus.

Keegi ei võta vastutust nende inimeste eest, kelle jaoks sõda on ainuke reaalsus: lapsed, kes pole aasta otsa õppinud, isata jäänud lapsed, jalata-käeta jäänud lapsed, koduta jäänud lapsed, pojata jäänud emad, meheta jäänud naised. Iga sõditud päevaga, kasvab surnute, haavatute, sõja tõttu kannatavate inimeste, murtud tiibadega laste hulk.

Räägib Rinat Ahmetovi (üks rikkamaid Ukraina oligarhe) Staabi Psühholoogiateenistuse »Поможем» juht Alyona Lukanchuk, peale Sartana ja Lebedinskoje pommitamist, mille tagajärjel purustati 52 maja, hukkus 3 ja raskelt vigastada sai 6 inimest, 5 kuune tüdruk vaagub Dnipropetrovski haiglas elu ja surma vahel:

„ Я хорошо, хорошо, готова работать. Хорошо. Только думаю и слезы наворачиваются.....и ноги не идут. Minuga on korras, hästi, valmis töötama. Hästi. Ainult mõtlen ja pisarad kogunevad… ja jalad ei taha minna

Устали, все устали. Люди горят как спички. Väsinud, kõik on väsinud. Inimesed põlevad nagu tikud.

Я жесткая в такие моменты, не до глубинной супервизии. Даю пинок. Надо делать, отреагируем потом.“ Olen sellistel hetkedel karm, kuid mitte sügavamal vaatlusel. Annan endale laksu. On vaja. Hiljem reageerime.

„Selline joonistus oli üks esimesi, kui meie psühholoogiateenistus aasta tagasi alustas. See vapustas kogu meeskonda. Ja jäi kuidagi meelde. Poiss joonistas ema, isa ja nende kõrvale kaks hauda. Pärast kirjutas haudadele nimed- Ruslan ja Andrei. Ruslan –poiss, kes pildi joonistas. Aga Andrei on tema vend.“

„Nüüd on selliseid pilte palju. Ülemõistuse palju“, räägib Alyona kurval, eemaloleval moel.

Minu pilguheit Ukrainasse oli üürike. Psühholoogid teevad seda musta tööd päevast päeva rohkem kui aasta. Olgu nende töömeetodid, millised tahes nagu ma eelnevates blogides kriitiliselt kirjeldasin - psühhoanalüüs, NLP, gestalt, hüpnoos või sooja tee ja saiakeste pakkumine, aga nad annavad endast parima. Ei ole aegade hämaruses aeg, mil meiegi psühholoogid ilma tõenduspõhiste meetoditeta töötasid. Sügav kummardus Ukraina kolleegidele! Vastupidamist ja sõja lõpu uskumist. Kaitsku teid inglid!