Supervisioon Ukraina moodi

Supervisioon ukraina moodi

Eile siis oli sisekaitsevägede meestega (meestega miilitsast) supervisioon. Sisuliselt jäi ta ära. Mehed olid kohal. Isegi varem. Viskasid nalja, et ega meil probleeme ei ole ja paljud on öisest vahetusest ja et kui saaks natuke varem lõpetada, nii et juhtkond teada ei saaks.  Lubasin, et kui kõik kohal, arutame ja otsustame.

Õhkkond oli lahe ja ega minagi suurt ärevust ei tundnud. Olin kindlalt otsustanud meestele keskenduda, reflekteerida neid ja iseennast, usaldada neid, seda, mis tulemas on. Mingeid eelläbimõeldud plaane polnud teinud. Eesmärk oli oma abistaja-päästjanstinkti ohjes hoida ja mitte toppida vihmamantlit uppujale.

Nii öelda supervisiooni tellijaks oli nende enda psühholoog, kes  oli mind eelnevalt telefoni teel hoiatanud, et vaevalt poisid midagi rääkima hakkavad. 

Arvatavasti ei olnud ta ise selles eriti kindel ja purjetas esimese poole peal sisse ja prantsatas minu kõrvale istuma. Ilma end tutvustamata (mina nägin teda esimest korda). 

Mehed tõmbasid sirgeks ja jäid vait. Küsisin paksult, enesega rahulolevalt, kiirustamisest leemendavalt naiselt, kes ta on ja osutasin vastuseisu reaktsioonile, mida olin märganud grupis ja mille tema ilmumine oli tekitanud. 

Ta ütles, et ta on nende meeste psühholoog ja tahab ka kuulda, mis mehed räägivad, sest tema teab nagunii kõike. Siis pöördus ta vastuvaidlemist mittesalliva küsimusega meeste poole, et ega te ei ole ju vastu.  Mehed ei olnud vastu. 

Mina olin ja palusin tal selge sõnaga lahkuda. Tema keeldus ja hakkas mehi utsitama, millest nood rääkima peaksid. (Oli kange tahtmine usinalt naiselt küsida "Kas te tahate sellest rääkida?").

Vaatasin seda janti natuke aega pealt. (päriselt ma ei olnud näinud enne inimest, kellele on otse öeldud, et ta pole siin oodatud ja kes sellele vilistades omati kohale jääb ja lisaks veel korraldama  hakkab). 

Otsustasin otsad kokku tõmmata, delikaatselt, nii palju kui see antud jaburas olukorras üldse võimalik oli ja lasin mehed minema. Mehed olid üllatunud ja lahkusid rõõmsalt.

Tänases lehes ilmus aga artikkel, kuidas professionaalne psühholoog Eestist viis läbi meie vaprate miilitsatega supervisiooni, mille käigus mehed said vabas ja toetavas õhkkonnas rääkida oma traumaatilistest üleelamistest ja valmistasid end ette tulevasteks kriisiolukordadeks.

Kui fotoreporterid kohale jõudsid, olid mehed juba läinud. Pildid võeti arhiivist- "eelnevatest supervisioonidest".