Tagasivaade elule Ukrainas

Tagasivaade elule Ukrainas

Olen nüüd mõnda aega tagasi turvalises Eestis. Füüsiliselt küll distantseerunud, hinges ja mõtetes mitte. Kuulen, et lahingutegevus on intensiivistunud piirkonnas, kuhu "meie Hortitsa lapsed" tagasi läksid.

Minu väikeselt sõbralt, Bogdanilt, ei ole juba rohkem kui nädal mingeid teateid. Päevased mõtted võimalikest positiivsetest arengutest seostuvad valgustundlike hirmudega ja leiavad sürrealistliku väljundi unenägudes. Tervitan hommikut öisetest  üleelamistest kulunult ja alles peale kahte suurt kohvi, taanduvad varjud ja olevik omandab selgemad piirjooned. 

Eestis kulgeb aeg teistmoodi, aegluubis. Võõralt. Mõtted lähevad ikka ja uuesti Ukrainale. Lõpetamata lugu, mis mind jalgupidi minevikus hoiab ja siin ja praegu olemise võimatuks teeb. Palju on vastuseta küsimusi. Mis sõda see on, mis Ukrainas toimub? Kes on need, kes sellest konfliktist kasu lõikavad? Kelle huvides niisugune on/ei ole sõda kestab?

Enne minekut oli ettekujutus enamvähem olemas- vaprad ukrainlased võitlevad iseseisvuse eest suure vene impeeriumiga. Sõjaväeta, varustuseta, võimekuseta ukrainlased relvastatud, sõjahimura Suurvene vastu.

Kogu Ukrainas oldud aja otsisin küsimusele vastust. Ma nägin Dnepri kaldal külg külje kõrvale ehitatud baare, restorane, öökohvikuid, mis olid igal õhtul pilgeni rahvast täis.        ( Kuidas nii? Sõda ju käib?). Inimesed puhkasid, lõõgastusid päevasest tööst.  Ma rääkisin ATO lastega, kes on harjunud tulistamiste all oma igapäevaseid toimetusi tegema. (Te olete „sõja lapsed“).Rääksin sõduritega hospitalis, kes on harjunud  frustratsiooni alkoholi uputama (Õudne, kuidas te vastu peate?). Vabatahtlike patriootidega, kes on valmis Ukraina eest elu andma (Слава Украйну!). Psühholoogidega, kes sunnivad end tõusma, et minna järjekordsesse kriisikoldesse.(Pidage vastu, kallid kolleegid!)

Eriarvamused toimuvast sobivad pigem meie trikoloori värvidega kui Ukraina rõõmsa sinikollase sillerdusega.

Viimastel Ukraina päevadel sattusin lugema kahe ATO ohvitseri intervjuud, mis andis vastuse nii mõnelegi küsimusele. Loomulikult ei pretendeeri  intervjuu 2 ohvitseriga absoluutsele tõele, kuid selles on fakte, mida olin varem kuulnud hospitali sõduritelt ja milleni olin isegi kobamisi jõudnud.

Huvitatud vene keele valdajad saavad lugeda intervjuud sellelt lingilt:

http://news.liga.net/interview/politics/6349063-dikie_batalony_nado_rasformirovat_intervyu_s_ofitserami_ato.htm

Kahtlustan, et armees toimuv on Ukraina ühiskonnas toimuvate protsesside peegeldus.

Keegi ei võta vastutust nende inimeste eest, kelle jaoks sõda on ainuke reaalsus: lapsed, kes pole aasta otsa õppinud, isata jäänud lapsed, jalata-käeta jäänud lapsed, koduta jäänud lapsed, pojata jäänud emad, meheta jäänud naised. Iga sõditud päevaga, kasvab surnute, haavatute,  sõja tõttu kannatavate inimeste, murtud tiibadega laste hulk.

Räägib Rinat Ahmetovi (üks rikkamaid Ukraina oligarhe) Staabi Psühholoogiateenistuse »Поможем» juht Alyona Lukanchuk, peale Sartana ja Lebedinskoje pommitamist, mille tagajärjel purustati 52 maja, hukkus 3 ja raskelt vigastada sai 6 inimest, 5 kuune tüdruk vaagub Dnipropetrovski haiglas elu ja surma vahel:

„ Я хорошо, хорошо, готова работать. Хорошо. Только думаю и слезы наворачиваются.....и ноги не идут. Minuga on korras, hästi, valmis töötama. Hästi. Ainult mõtlen ja pisarad kogunevad… ja jalad ei  taha minna

Устали, все устали. Люди горят как спички. Väsinud, kõik on väsinud. Inimesed põlevad nagu tikud.

Я жесткая в такие моменты, не до глубинной супервизии. Даю пинок. Надо делать, отреагируем потом.“ Olen sellistel hetkedel karm, kuid mitte sügavamal vaatlusel. Annan endale laksu. On vaja. Hiljem reageerime.

 „Selline joonistus oli üks esimesi, kui meie psühholoogiateenistus aasta tagasi alustas. See vapustas kogu meeskonda. Ja jäi kuidagi meelde. Poiss joonistas ema, isa ja nende kõrvale kaks hauda. Pärast kirjutas haudadele nimed- Ruslan ja Andrei. Ruslan –poiss, kes pildi joonistas. Aga Andrei on tema vend.“

„Nüüd on selliseid pilte palju. Ülemõistuse palju“, räägib Alyona kurval, eemaloleval moel.

Minu pilguheit Ukrainasse oli üürike. Psühholoogid teevad seda musta tööd päevast päeva rohkem kui aasta. Olgu nende töömeetodid, millised tahes nagu ma eelnevates blogides kriitiliselt kirjeldasin - psühhoanalüüs, NLP, gestalt, hüpnoos või sooja tee ja saiakeste pakkumine, aga nad annavad endast parima. Ei ole aegade hämaruses aeg, mil meiegi psühholoogid ilma tõenduspõhiste meetoditeta töötasid. Sügav kummardus Ukraina kolleegidele! Vastupidamist ja sõja lõpu uskumist. Kaitsku teid inglid!

Psühholoog Elena Murza Mariupolis kutsus koju Ukraina boršši sööma

Psühholoog Elena Ponomareva Mariupolist, Rinat Ahmetovi Staabi Psühholoogiateenistus

Psüüholoog Jelena Murza Mariupolis Rinat Ahmetovi Staabia Psühholoogiateenistus

Psühholoog Olga Barablova Mariupolis, "Psiforce"

Psühholoogid Tatiana Avaliani ja Olga Sanovna Zaporižžji pagulaskeskusest

Viktoria Salamatina, sotsiaaltöö juht Zaporižžje pagulaskeskuses. Viktoria on ise 2013.aastal Eestis vabatahtlikuna töötanud. Suur Eesti fänn.

Uljana ja Ljuba Galtšenko Mariupoli sotsiaaltöö keskuses

Ulyana Tokarieva sotsiaalkeskuse juht Mariupolis

Psühholoog Lilya Lipka (taga nurgas) ja noor kirjanik-tehnilise kõrgharidusega sotsiaaltöötaja Ivan Hrechychkin Mariupolis

Zaporižžje Kriisiabi juhtiv psühholoog Tatyana Konrad. Õppinud Norras gestaltterapeudiks, superviisoriks.

Psühholoog Inessa Garkhussa Dnipropetrovskist

Vasakult teine Hanna Boiko Zaporižžje Ülikooli psühholoogia dotsent Ukraina Iseseisvuspäeval 25.08

Psühholoog Maria Vilkhovaya Zaporižžjest

Tänud teile kõigile!

Inglid appi!

Kontrastide linn Mariupol

Kontrastide linn Mariupol

Маріюпіль (ukr.k), Μαριούπολη, Marioupoli (kreeka k.), 1778 Pavlovsk, 1779 Marianopol, Mariampol, 1780 Mariupol, 1948-89 Ždanov, 1990 Mariupol. 

Kontrastide linn on Mariupol igas mõttes. Ajaloo käsitlemiselgi on 4 erinevat lähenemist. Ühed pooldavad versiooni, mille kohaselt olid asutajateks Zaporižžje kasakad 16 sajandil, teised peavad asutajateks kreeklasi, kolmandad brodnikuid -vabade küttide, mesinike ja karjapidajate ühendus12. sajandist. 

Kurgaanidel seisvad valvurid. Ülemine osa on tehtud suur arvestusega optilisele illusioonile, mis tekib kaugelt vaadates.

Olgu need või teised, aga ajaloo hõngu on linnas tunda. Seda rõhutavad ka vabad ja sõltumatud peremeesteta koerad ei tea mitmendast sajandist, aga erinevalt Zaporižžjest, sobivad nad siia.

Linnas elab 48% ukrainlasi, 44% venelasi, 4% kreeklasi, bulgaarlasi, valgevenelasi, armeenlasi, juute. Noore  Mariupoli kirjaniku Ivan Hrechyshkini väitel on pooled elanikest "separid"." Muidugi ei kuuluta nad seda avalikult, kardavad", räägib Ivan valjul häälel täiskiilutud bussis. Vaatan ringi. Ivanil on vist õigus. Tänavatel ripuvad hoiatavad sildid separatismi destabiliseerivast mõjust, seintel punase noolega kiri- varjend.

 Sama sein, mis sind varjendisse suunab, teatab, et just selles majas loodi 1922 aasta suvel esimene pioneerirühm.

Teadete jaoks kasutatakse ära kõikvõimalikud seinad, postid, puud ja reklaamitahvlid. Inimene saab vabalt üles riputada, mida anda on ja teine ära rebida, mida vaja pole. Ei mingit reklaamimaksu. Meie linnad sellist raha ei loobi.

Ei ole võõras ka kõik euroopalik.

Bonjour

Mariupoli inglise kool

Siia ei tohi kohe kindlasti koerad siseneda. Seda on lausa kolmel korral öeldud. Arvestades koerta hulka linnas, ei ole see just ülearu.

Võrdluseks meie hindadele.

Mis projekti peale meil pole tuldud!

Era eliit raamatukogu. Sissepääs hoovi poolt. Imelik, et eliit tagaukse kaudu peab minema.

Meile ilusatele

Linnas on kaks õigeusu kirikut. Sinna ilma seelikuta ja pearätita ei ole vaja minna. Habe meestel ei ole kohustuslik.

Võrdluseks armas külakirik Kamenskis. Sposorite rahastusel.

Psühholoog Toma

Kui Dnipropetrovskis kõrgus keset linna uhke juudi sünagoog, siis Mariupolil on vastu panna mitte vähem uhke mošee. 

Pole unustatud lapsi ega lilli. Armastusväärsed kohad.

Linnukastidega  laternapost

Arhip Kuindži sünd.1841 oli Ukraina päritolu Vene maalikunstnik,peredvižnik, tuntud maastikumaalija. Oli autodidakt, kuid läks siiski  õppima Peterburi Kunstide Akadeemiasse. 1874  maailmanäitusel Londonis pronksmedali maaliga "Lumi".1892 aastal nimetati  Peterburi Kunstide Akadeemia professoriks ja 1893 akadeemikuks. 1897  vallandati üliõpilaste protestide toetamise pärast. Kuulsaim õpilane, Roerich.

                                                                * * *

Kaunis öine vaade kuuvalguses sätendavale Aasovi merele metallurgiatehase kolina saatel.  Iljitši nimeline hiigelkoletis sirutab oma 10 km pikkuseid kombitsaid mööda Aasovi mere liivast randa ja paiskab õhku 752 900 tonni saastet aastas. Vaatamata keskkonda säästvate filtrite kasutuselevõtmisele päeviti (ööseks lülitatatavat need kokkuhoiu mõttes välja), ületab ammooniumi ja formaldehüüdi kontsentratsioon 3-5 korda lubatut maksimumkontsentratsiooni, vesiniksulfiidi ja süsinikoksiidi kontsentratsioon 6-8 korda lubatud maksimumi, lämmastikdioksiidide tase 2-3 korda, fenoolide kontsentratsioon 17 korda lubatud maksimum kontsentratsiooni. 

Randa pääsemiseks tuleb ületada takistus raudteejaama näol.

Raudteejaam ehitatud 1933

Vaade merele raudteesillalt

Tagaplaanil kauguses Iljitši tehase algus

Vaade raudteesillalt merele

Paremale traatvõrguga ääristatud rannaalast jääb kaubasadam. Takistusriba läbitud ja ujumisriided seljas on ainuke mõte kiirelt vette kasta. Selle teostamine nõudis parasjagu kokkuvõtmist. Kui nii neetult palav poleks olnud ja nii takistusterohke see tagsitee, poleks läinud. Merevesi oli kui jõuka perenaise rammus supp. Rasv sätendas päikesekiirtes nagu meie märtsikuine lumi.

Pildil rand nagu rand ikka

Paremal sadam

Nädalavahetuseti kogunevad inimesed draamateatri tagusele väljakule diskole. Sotsiaalkeskuse juhataja rääkis kurioossest juhtumist kui taheti õnnetul diskolaupäeval samas kohas perepäeva korraldada ja sellest diskotantsijatega tüli tõusis.

https://www.facebook.com/elle.purdeprits/videos/431148233723872/?pnref=story

Mina arvasin selle nähtuse kohta, et ehk see ongi ainus viis ebanormaalses olukorras normaalseks jääda. Kontrastina minu mõttele, arvas mu hea sõber, et ebnormaalses olukorras peabki ebanormaalne olema, just nii saabki vaid olla!